Karatiinis aega omaette veetes oleme iseenda ja oma tunnetega silmitsi märksa enam, kui igapäevases oravarattas rabeledes. Meil on võimalus teha sisemist inventuuri ja luua oma maailmas selgust nii selles osas, kes me olla soovime, kui ka asjades, mida kogeda ihkame. Mis on meie jaoks tegelikult rahuldustpakkuvaim?

Kui näiteks tunneme pahameelt meile kellegi teise poolt seatud piirangute pärast, kasvab meis paratamatult soov kogeda vastupidist. See on tavapärane soovi kujunemise protsess duaalses maailmas, kus asi on kas olemas või puudub. Puudusetunne kasvatab iha puuduva järele. Piirangud panevad soovima oma vastandit – vabadust ja piiride puudumist.

Iga selline kontrastkogemus annab meile võimaluse oma soove täpsustada. Sellest tulenevalt kujuneb välistest asjaoludest soovimatu sõltumise tulemusena uus selgus ja kindel soov olla neist kontrollimatuna näivatest asjaoludest sõltumatu. Taoline vabadus tundub nii hea ja omane, et peab lihtsalt võimalik olema ega tähenda sugugi teistest mingil koledal kombel üle sõitmist. Vabadus valida, vabadus olla! Mis saab veel loomuomasem või magusam olla!

See ongi teekond koju, iseenda juurde, pimedusest tagasi valgusesse. Läbi kontrastkogemuste tunneme me iseendid oma pärisolemuses järk-järgult aina enam ära. Meile meenub, et me pole kunagi olnud oma asjaolude ohvrid vaid hoopis nende loojad. Sellele toetubki teadvusnihe viiendasse mõõtmesse.

5D ei lange meile kusagilt ootamatult kaela. Vibratsioon kerkib järk-järgult, seda enam, kui õpime elama oma olemise tões. See hõlmab mõistmist, et mina ise olen see, kes tekitab minu tegelikkuse. Selleks pole ei minu valitsus ega keegi muu. See olen mina ise, käsikäes oma suurema minaga, tolle armastava allikaga, mis on loonud terveid maailmu. Minul inimesena on selle näol mõõtmatu backup.

Nii on hea aeg loobuda oma viimastest inimlikest klammerdumistest, lakata elule vastu punnimast ning lubada oma voolul kanda end parimasse võimalikku kohta. Teadvusnihke alkeemiast loe LÄHEMALT SIIT.